Ship burial at Salme, Island Saaremaa, Estonia.

Ship burial at Salme, Island Saaremaa, Estonia. Or boat burial, if you prefer.

As most of my medieval friends are not yet able to read Estonian I felt the irresistible urge to mediate more information about the find that is quite extraordinary in the Estonian context.

This is a translation/longer summary in English. For any quotation and photos, please check the original blog and the newspapers.
More questions can be asked from three ladies: Mirja Ots works at the Institute of History, University of Tallinn; Marge Konsa and Ester Oras work for the University of Tartu at the department of archaeology.

30.11.2008
English summary written by the archaeologists can be found here.

14.10.2008
The very beginning.
What? Boat grave at Salme
Where? Salme village, Island Saaremaa
When found? The end of September, 2008
How? Building a bicycle road
Finds? Human bones, gaming pieces, arms, rivets
How old? Beginning of the 8th century

Parts of the comment 20.11.2008 by Ajaloohuviline saarlane:
Henricus of Latvia mentions portus novus in his chronicle: some have suggested the he meant Salme. There is a settlement site from Viking Age at Rahuste, Saaremaa.
A legendary burial site of the Swedish king Ingvar at Island Muhumaa.

Postimees 29.09.2008
First bones were found on 24-25.09, firstly one supposed that they belonged to the fallen soldiers from the time of the WWII. As the excavations continued, the spearheads were found. „I haven’t really heard that they would have used spearheads during the WWII,“ says Arnold Unt, the representer of society which takes care of the German war graves.

A lot of media coverage can be found here – again, in Estonian.

Eesti Päevaleht 7.10.2008
Article by Dannar Leitmaa, photos by Marko Mumm. The day the gaming pieces were found! I include some photos about gaming pieces (some will appreciate my choice):

15.10.2008
Boat graves in Estonia and elsewhere.
Up to now there are very few boat graves found in Estonia (in those cases boat graves are defined by the rivets found during the excavations):
Lagedi XIII burial place, where around 150 bigger iron rivets and nails were found spread around the burial grounds; this could suggest some boat graves. In this case one supposes that the deceased was burnt at the burial place together with the boat, leaving just rivets and nails, burnt bones and some burnt objects. Similar amounts of rivets were found at Rae 1 burial place and Aseri burial place (Lang 2007: 192).

There are more boat/ship burials found abroad because this type of burial was common both in Scandinavia and the British Isles. The most famous examples are Sutton Hoo, England, Oseberg and Gokstad, Norway. In these cases we can speak about ship burials, not boats; the deceased were influential people and buried with a lot of grave goods. On a similar scale with Salme boat there are Vendel boat graves from Sweden where the deceased were buried in 9 m long boats.

Lang, Valter 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. [Bronze and Iron Age in the Baltic States]

15.10.2008
Excavations.
Excavations took place in the beginning of October, analyses 15-20.10.2008; leader Marge Konsa. Place of the excavation.
The contour of the boat is marked by rows of iron rivets. Preserved part of the boat is 1,3 m wide and 6,2 m long patch of cultural layer, and a front part of the boat, ca 50 cm in diametre.

15.10.2008
Pictures of the finds.

gaming pieces/piece

bone comb

weapons and a gaming piece

16.10.2008
Bones.
The visible bones in the preserved part of the boat belong mostly to the animals, sheep and bovine. In the southern part of the boat the bones belong to the humans. The boat space was probably divided between human beings and animals.

Participants in the project.

17.10.2008
Day's work.
Part of preserved planking was found.

18.10.2008
Day's work.
More and more questions arise about the mast and sail – nothing in the construction suggest that there were any.

19.10.2008
Day's work.
As no mast step and keel were found, one can be sure that the oars were used. At the stern post a decorated comb was found.

21.10.2008
Day's work.
The coastal sediments reach the boat. It means that the boat was never buried but stranded or left on the coast. Many hypotheses how the dead ended up in the boat.

23.10.2008
The boat.
Length of the boat 10,2 m; better preserved part ca 3,2 m, at the widest 1,3 m. Preserved bow part max 30 cm high, at the stern 40 cm.

The finds: couple of swords and spear heads, around 10 knives (a „unit“ of 3 together with a whetstone). Arrowheads, more than 70 gaming pieces and some dice. Decorated comb from the stern, flint from the middle. 275 rivets.

24.10.2008
Gaming pieces.

pieces made of bone.

pieces probably made of antler. The small hole under the piece could probably be connected to the technique that was used to make them.

71 gaming pieces were found, unfortunately most of them from the part of the boat that was ruined earlier by the road building. Hence exact context is known for a few of them. Semispherical pieces are made of bone and antler. Material and size varies a bit, diametre between 3,1–4,4 cm and height 1,6–3,4 cm. A human figure and ornament are carved on one of the pieces.

Links about prehistoric board games and pieces:
Helmfrid, Sten 2005. Hnefatafl - the Strategic Board Game of the Vikings.

Peterson, Neil N. Hnefatafl. An Experimental Reconstruction.

Whittaker, Helène 2006. Game-boards and gaming-pieces in the Northern European Iron Age. Nordlit 20, 103-112

Links about hnefatafl

My comment about Annette’s MPhil thesis.

25.10.2008
New burial place.
At Salme school, 50 m SW from the boat, one found human bones and weapons while digging a pitch for the cable.
Finds: 2 one-bladed swords, piece of a two-bladed sword, 2 arrowheads, a whetstone, a rivet, a nail and 2 studs.
Pictures of swords.

30.10.2008
Links and books.

02.11.2008
Diatoms.
Based on the analysis of diatoms [a type of hard shelled algae; Diatomaceous] it is not possible to rule out that this was a burial. It is plausible that the boat with the crew, animals and objects was buried in the coastal sediments and filled with coastal sediments. Hopefully the documented stratigraphy will give a sustainable explanation, and verify or falsify the hypothesis.

Heinsalu, Atko 2008. „Ränivetikaanalüüsi põhine eksperthinnang Salme muinaspaadi kohta.“ TTÜ Geoloogia Instituut. Aruanne nr 2008-46. Tallinn. [„Expert review about Salme boat based on the analysis of diatoms,“ Institute of geology, Tallinn Technical University]

Comment by Marika Mägi, professor in archaeology at the University of Tallinn, department of archaeology, 04.11.2008
The boat was probably not buried. However we cannot rule out that it was still a burial where the boat with the deceased was left on the coast to decay, and only later covered with earth. The analysis of the bones suggests that they have been lying in the open air for quite a long time. Salme boat burial could be a mix of the local Estonian or Finnish tradition of ’the houses of the dead’ and an adaptation of the Scandinavian tradition. A boat burial would logically be close to the coast, maybe even a harbour; the burials are often found in close vicinity to contemporary harbours.

15.11.2008
Human bones.
Most of the human bones which are associated with the boat, were found „by accident“ during digging a ditch for the cable. The human bones were located in the stern and midship. No human bones in the bow area. The bones belong to seven human beings.

21.11.2008
A small Estonian-English maritime glossary by Vello Mäss, The Estonian Maritime Museum; can be downloaded as pdf-file.

24.11.2008
A seminar about the Salme boat at the Institute of History, University of Tallinn.
Marge Konsa’s presentation, page 14: 71 gaming pieces, 3+2 dice; page 17: dating of the objects found at the site: 700-900 AD. Presentation can be downloaded as pdf-file; in Estonian.

25.11.2008
Reconstruction of the boat.
At the seminar on 24.11 the people present agreed on the following:
length 11,5 m; at the widest 2 m; side boards 75 cm; keel 40 cm; 8 ribs
It is quite plausible that the Salme boat was a rowing boat without a mast, 6 pairs of oars. Main parts made of pine. Probably skid keel. An example of the boat building traditions on the eastern side of the Baltic Sea.

07.12.2008
"Interpretations of building technology of the Salme boat" by Vello Mäss; can be downloaded as pdf-file; in Estonian.

„The Salme boat is an extraordinarily valuable find both in the context of the Estonian and the Baltic maritime history and ship archaeology because the knowledge of sailing and ship building traditions on the eastern shores of the Baltic Sea are quite scarce. The little we know, comes mainly from Chronicle of Livonia [Origines Livoniae sacrae et civilis seu Chronicon Livonicum vetus, oldest preserved manuscript Codex Zamoscianus, 14th century; all in all 16 manuscripts with fully or partly preserved text, 14th-18th century, the author describes conquering of Livonia/Livland, Latvia (Lettland/Lettonia) and Estonia ca 1184-1227, written probably 1224-1227]. Sporadic information about the older finds in the bog at Ruhnu Island, Lake Tihu at Hiiumaa Island and elsewhere were not documented for well-known reasons.

Today the oldest ship find is a part of Hanseatic cog found in 1990s in River Pärnu, dated to the end of the 13th century-the beginning of the 14th century. The oldest ship find of Estonian origin is a ship from Maasilinna castle dated to the middle of the 16 century.

Salme boat deserves special attention as a light-construction row ship. Today the dating of the ship and most of the finds is not conclusive yet, hence it is too early to make any conclusions. However, it is possible that this is an example of a water going vessel from the pre-sail period in this area. In the Estonian context this is probably THE find of the century even if it turns out that the ship is of non-Estonian origin.“

26.12.2008
Happy new year!

The „reconstruction“ of the boat:o) Costumes are not historically quite correct, though. The placement of men in the boat is more or less accurate according to the finds.

Postimees 03.01.2009
Risto Berendson „The bones tell the story of the viking ship at Salme“

The number of humans at Salme boat burial is unique in the Baltic Sea context: it is more than double of the most „crowded“ burial hitherto known in the Baltic Sea region. In that burial there were an older woman, a middle-aged man and a 10-year old boy buried together.

Salme boat is something completely different. There are seven men, all in their prime [20-45 years old]. Anthropologist Raili Allmäe tells that they were not placed in a typical burial position – people laying side by side with heaps of nice grave goods. At Salme boat two men were laying at the stern, three in the middle, two at the bow. The bones were disturbed and mixed but it could be due to an earlier road building.
She also tells that it is quite difficult to say if it was a boat burial or if the boat just stranded there with a crew already dead.

Bones found in the boat are the main source of information. One has already completed the analysis of animal bones: few pig’s, sheep’s and goat’s bones, lot of bovine, mainly young calves’ bones. Archeo-zoologist Liina Maldre tells that there were no „complete“ animals in the boat – only a cranium of a kid was found. It suggests that the bones come rather from food than live animals.

Much more information can be drawn from the birds’ bones. The analysis was done in Poland. There were skeletons of two hunting birds, a goshawk and a sparrowhawk beside the men. These birds are not uncommon in boat burials, common understanding is that the hunting birds followed their masters to the graves. According to the Polish experts these two birds were trained by humans. Maldre tells that both birds had some signs of earlier bone fractures that had healed or started to heal. In the wild these birds wouldn’t have survived. Both birds were found without a head so it is quite probable that someone decapitated and placed them in the boat with their dead masters.
Though the archeologists wouldn’t make any conclusions yet, it becomes more and more likely that this is a boat burial, even on a grander scale than any other similar burial in the Baltic Sea region.

Prillid silmas

12/19. detsember

Jõuluks nägijaks! Kulutustevaba jõulu! Enam pole lihtsalt mitte midagi kulutada…

Et kuidas on? Luis Buñueli ja Salvador Dalí Andaluusia koera avastseeni soft-versioon. Kaks korda, nädalase vahega. Kui hambaarsti juures ripub pidevalt tolmuimeja suunurgas, siis siin tegeletakse vastupidise protsessiga: pidev juga katab silma. Mööda valgustatud kohti käies tõmbuvad inimesed kahte lehte, sest plaaster on silmal ja päikeseprillid peas. Esimesel õhtul tekib kerge segadus, kumba silma näpud torgata ja kumb lääts ööseks silmast välja käib. Kolme päeva pärast on halo praktiliselt kadunud.

Teine silm ei ole jubedam kui esimene, siiamaani väitsid KÕIK vastupidist. Hoopis huvitavam on. Näed isegi skalpelli silma eest läbi vilksatamas. Keskendumisega on ka vähem muret – enne esimest oppi ei suutnud kahel päeval mitte midagi asjalikku teha, enne teist oppi käisin kaks päeva isegi tööl.

Ikka üllatun, kui selge pilt kohe hommikul silmi avades on. Ja ikka üllatun, kui õhtul ei pea kaaluma, kas jääda kohe teleka ees tukkuma ning ärgata liivapaberkuivade silmadega või võtta läätsed eest ning magada prillid kõveraks.

Kotkas on maandunud.
Stabiilselt üllatunud kotkas.

Tenerife, detsember 2007

Piramide de Arona flamenkoetendus:
Viisteist Banderast korraga laval ei ole kunagi paha teinud.
Ühte ja teist hakkas silma.

Praha. Ikka november 2007

Oh on ilmselt murdnud väikese varba luu. No mõra on seal kindlasti.
Hotellile kõige lähem metroopeatus kannab nime Invalidovna.
Ühte ja teist hakkas silma.

Egiptuse (b)logiraamat, november 2007

Üks tagantjärele jutt.
Seltskond: Ohh ja Ahh ja Ehh ja Uhh neljakesi, üks Isa.
Hindamatud abimehed: LP ehk Lõunli Plänet ja touregypt.net.
Üht ja teist hakkas silma.

13. november
Ohh ja Ahh ei seisa põhimõtteliselt järjekordades. Eriti ei seisa Ohh ja Ahh pardale mineku järjekordades. Ohh ja Ahh ootavad, kuni järjekord kahaneb kolmele inimesele ning saba jõuab nende istmeni, alles siis tõusevad püsti. Ohh ja Ahh pälvivad seetõttu kõikidelt lennuväljabussis olijatelt hukkamõistvaid pilke: ainult teie järel pidimegi ootama. Kamm on, oleks Ohh ja Ahh esimesed, oleks te viimased.

Egitpuse pinnal lööb õnnistav leitsak Ohhi ja Ahhi jalust. Hurghada lennujaam meenutab keskmisest suuremat kasvu beduiinide telklinnakut keset kõrbe. Kahe lennukijagu turiste karjatatakse bussidesse ja tekib esimene kokkupuude Egiptuse inimeste piiritu külalislahkuse ja abistamisinnuga – pagasit bussi pakiruumi venitav Kohvribussipanijamees ei taha kuuldagi iseteenindusest ja kui Ehh emantsipeerunud kombel ikka ise oma koti bussi nügib, näpistab Kohvribussipanijamees teda vastutasuks tagumikust. Et siis niipaljugi vähemalt, kui just raha ei anta…

Hotelli esikust mõnda aega kaugemale ei pääse, hoolimata mitmete paberite täitmisest ja allkirjade andmisest. Tuba ikkagi ei anta. Isa võtab asja rahulikult ja otsib kotist nosimist – suuremas koguses ahjus kuivikustatud puhast Eesti leiba. Noh, et koduigatsus ei pääseks üllatama. Egiptuse 1 minut on vähemalt 10 eesti minutit, edasi vastavalt geomeetrilise jada reeglitele. Kulub vaevalt 3 egiptuse minutit ehk siis tund, kui tuleb Pikk Väärikas Egiptuse Mees, lahendab olukorra, ütleb eesti keeles vabandust ja murrab musta leiva kuivikuga hambad. Peaaegu.

Hotelli restorani uksel on lameda kuvariga Ülesmärkijamees. Pilt on püsivalt roheline ühe punase araabia keelse reaga. Ülesmärkijamees küsib kõikidelt toanumbri ning mitu inimest sealt toast sööma tuleb ja märgib saadud info üles. Käsitsi, joonitud kaustikusse. Kuvaril on illustreeriv tähendus. Ilmselt on ülesmärkijamehe teine amet Sisestajamees. Seda ametit peab ta hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi vahelisel ajal.

Millest tunned esimese päeva turisti? Esimese päeva turist käib kramplikult mööda kõnniteid, ületab kramplikult sõiduteid väga kiiresti ja ette vaadates ja hoidub kramplikult silmsidemest kohalikega. Loomulikult on esimese päeva turisti nahk haiglaselt sinakasvalge.

Hurghada haigla ees on märk 355: mitte pasundada. Küsimus: kuidas lahendab psühholoogiliselt keerulise olukorra esimese päeva turiste märkav taksojuht?

14. november
Hommikul elab Ohh riski piiril ja sööb saia juustuga.

Infotu tund. Ahh on ka rohkem kodutööd teinud kui see esindaja.

“Kust te pärit olete? Oi, meil just ongi suur Eesti pidu reedel plaanis!” Eeee… hoopis… eee… Soomest ja Rootsist oleme! “No pole probleemi, meil on suur Soome-Rootsi-Eesti pidu reedel plaanis!” Neid kolme riiki ühendav nimetus on teatavasti Aafrika. Õnneks meie oleme reede õhtul juba Luxoris.

“Mul on selline paat… Kust te pärit olete? Rootsist?” Ja, just det. “Oota, ma kohe toon sulle raamatu, kust te näete, mis teised rootslased ja norrakad on minu paadist arvanud.” Jasså. Tulebki külalisteraamatuga. Rootsi ja Norra kodanike käekirja järgi võiks ütelda, et neil on üks viisplussiline kirjatehnik, kes kõikide eest kirjutab. Ahh ei saanud kunagi kirjatehnikat üle nelja.

Võin kihla vedada, et te ei teadnud, mis kaameli nimi on. Kaameli nimi on Oskar. Oskaril on hea põli. Oskar joob roosa pange seest 10 l vett korraga. Oskar sööb heina. Kõrbes.

Rannas töötavad Käterätimehed, Madratsimehed, Patsipunujamehed ja Tülitajamehed.

Et külma õlut? Õlle nimi on Sakara. See on sama kui meil oleks õlu nimega Pulli (asula) või Kunda (kultuur) või kammkeraamika. Sakkara (Saqqara) on nimelt kõige vanemate püramiididega küla Kairo külje all.

Telefon tervitab kordamööda Egiptusesse ja Araabia Ühendemiraatidesse jõudmise puhul.

Isa on pidevalt kadunud. Ehh tunneb end kui mürsiku vanem.

Hellõu, Rootsi-Soome-Holland! Lepime kokku, et järgmise tunni oleme Montenegrost ja seejärel pool tundi Gröönimaalt.

Teel randa lehvitab Maradona roosade reklaamidega. Hinnaklass on normaalne, võtaks ühe pärastlõunase oote? Söögikoht on avatud vanaema maja verandal, tegemist on tõelise sisekujundusnovaatoriga: julgelt on kasutatud kilet ja jõulukaunistusi, oma ajast ette rutates on miksitud peeglit ja mängutiigreid, aktsendiks liikuvate kaladega lamp. Maradona serveerib põhiliselt pitsat. Tellime mitu sorti, lauale tuues selgub, et vahet pole, kas köögivilja või kana, see-eest margeritad on täiesti erinevad. Selgub, et Maradona on araabia keelt rääkiv kreeklane ning et sisekujunduse on teinud vist tema ema.

Tüüpilise maja katusel turritab igas nurgas raudarmatuur – teise (kolmanda, neljanda) korruse ehitusvalmidus: kui pere kasvab, siis ehitatakse vajadusel korrus juurde.

Ohh saab kiirelt tuntuks kui Casanova: kolm naist ikkagi! Kui me enam tähelepanu ei vaja, siis käib Ohh kõige ees, signaliseerides, et tal on kodus kõik korras, püksid tema jalas ning naised ilmaasjata ei lõksuta. Imetlus on üüratu: ’ellõuuu, Casanova! Raha või Viagra? Mitmenaisepidamise juures on rõhk võrdsel kohtlemisel: kui ehitad ühele Lollidemaale maja, siis teisele pead vähemalt Vaeste-Tiskresse maja ostma. Vastasel juhul kaetab kogu naise suguvõsa sind ära.

Elame Hurghada vanas keskuses Ad-Daharis, seega orienteerume LP abil bussijaama. Tartu vana bussijaama mäletate? Hurghada bussijaama moodustab väike plats aukliku asfaldi ja üle kahe bussi ulatuva varjualusega. Reegel on ilmselt see, et igal suuremal bussifirmal on oma bussijaam, Ülem-Egiptuse Buss ei peata SuperJeti peatuses. Bussijaama väravas on infopunkt-kassa, kus istub kena ja abivalmis Infojagajamees, kes oskab meile ütelda, et Luxori bussid väljuvad kell 3 ja kell 10.30 ja pilet maksab 30 naela ja pileti saab bussi pealt ja pool tundi varem võiks kohal olla.

15. november
Hurghada bussijaam. Kell on 9.45. Istume bussijaama infopunkti-kassa varju maha. Kõnnitee kivine serv kusjuures ei määri.
Tuleb pruuni djellaba’d kandev egiptuse mees ja ütleb, et Luxori buss väljub hoopis 11.30.
Ahh Sinisilm: “Miks?”
Pruun Djellaba: “Sest ta helistas mulle alles ühest teisest linnast ja sealt kulub Hurghadasse sõiduks 2 tundi.”
Seks.

Pruun Djellaba on ilmselt tähtis mees. Käib mööda bussijaama ringi ja räägib välismaalastega juttu. Pruun Djellaba on suur mees. Seetõttu on tal väike asjamehe tasku djellaba peal, kuigi tavaliselt kantakse kõike väärtuslikku hõlsti all. Bussijaamas liiguvad ka vähe väiksemad tähtsad mehed. Väikestel meestel on suur püstol kabuuriga vööl. Sellisel moel, et ei jääks kahtlust, et on suur püstol kabuuriga vööl.

Infopunkti-kassa varjus hakkab jahe. Kolime päikese kätte seljatoeta pingi peale. Tore, et ei ole seljatuge, rõõmustame blondilt. Saab pingile valepidi istuda, särgivarrukad ja püksisääred üles käärida ja päikest võtta. Meie vastu bussijaama kohvikusse kolib järjest rohkem egiptuse mehi. Õnneks me väga selgelt neid ei näe, sest päike sirab silmaauku.

Poole tunni pärast hakkab palav. Üllatus! Kolime katuse all varjus olevale pingile.

Valged inimesed Hurghada bussijaamas: 1 belglane, 2 prantslast või vähemalt prantsusekeelset kodanikku (pidevalt üksteise küljes kinni), 2 ilmselt tšehhi – seljakoti küljes ripub lapsepõlvemultikatest tuttav väike mutt (lisakommentaar sama), 2 hollandlast (vanemad naised, suurte reisikottidega, nendega vestleb Pruun Djellaba kõige pikemalt).
Kohalikud: mees ema või ämmaga, istuvad kohvikusse, mehele tuuakse kohe vesipiip; kolm või neli naist, kõik ühtemoodi mustas, üks tunduvalt noorem; lugematu hulk djellabasid ja käterätipäid, mõned pükstes mehed.

Et natuke liigutada, teevad Ohh ja Ahh ringi bussijaama ümbruses. Kahe minuti pärast tundub, et oleme sattunud ehedasse agulisse: räämas majad, auklik liivatee, prügi kuhjaga, samas kõrval lihunik ja tema värske kaup – nülitud lambarümbad – päikese ja kärbeste käes ning pagar ja värske leiva ostjatest moodustunud järjekord. Mehed ja naised eraldi sabades. Vaatame, silmad ammuli… ei, tegelikult ei taha väga vaadata, veel vähem pilti teha, tõstame jalgu rahulikult üksteise ette mõõdetud tempol. Vasakult paistavad minarett ja koolimaja müürid, selle taga on lai tänav. Hoiame suuna läbi tagahoovi nende poole.

Tänava ääres istuvad suuremate ja väiksemate rühmadena mehed. Tänaval sama suurte hulkadena kokku seotud tööriistad – ilmselt on tegemist kas ehitustööliste või turuvarblastega.

“Jalla, jalla! Luxor!” Buss on suhteliselt kulunud, pead igaks juhuks vastu kardinat ei toeta. Kõrvuti satuvad istuma võõras mees ja naine, kuna buss on servani täis. Mees ootab viimase minutini, enne kui maha istub.

Bussipileti müüb pikliku plekk-karbiga Konduktor. Turistid saavad ühe värvilise pileti ja ühe roosa pileti, kohalikud saavad ühe värvilise pileti ja ühe sinise pileti. Hiljem tuleb välja, et buss sõidab Luxorist edasi Assuani, seega võib ju pileti värvierinevus hoopis erinevat sihtpunkti tähendada.

Hurghadast Safagasse sõit mitmete peatustega keset liiva. Ühes peatuses tuleb, õigemini loivab bussi peale piletikontroll, kes piletitele saki sisse rebib ja siis ”kohe” jälle maha loivab.

Hommikul vara-vara kogunevad Safagas turistibussid konvoisse. Busse on tavaliselt nii suurusjärk seitsekümmend, moodustades rivi 70 x 12 m + 69 pikivahet + relvastatud konvoi maasturitel. Räägitakse, et turistide turvalisuse huvides. Kohalikud liinibussid on nii julged, et sõidavad üksi. Järelikult Ohh ja Ahh on julged. Liinibuss peatub ka Safagas, et mõni reisija saaks suitsetada ja mõni maha minna. Tundub, et nubludel on koolipäev lõppenud, sest bussijaamast läheb neid igavene suur hulk mööda, kõik ühesugustes pluusides.

Safagas keerab buss suuna otse läände, otse Idakõrbesse elik Araabia kõrbesse. Ja Safagas käivitub kaua oodatud video – LP teadis öelda, et sellest ei pääse ühelgi liinil ühelgi kellaajal. Tundub, et tegemist on populaarse filmiga, ilmselt vaatab bussijuht seda vabadel hetkedel ka kodus – nii triibulise kvaliteediga linti pole ammu näinud. Filmi teema on intrigeeriv: Egiptuse vabadusvõitlus II maailmasõja ajal. Itaallaste vastu. Vastupanuliikumise mehi tapetakse (kümnete viisi, suures plaanis, kõigepealt tekib pähe punane laik, siis käib pauk ja siis vajutatakse päästikule) ning naisi vägistatakse (kaks). Kes aga põnevusega jäävad nüüd ootama filmi äraarvamata ootamatut lõpplahendust, siis paraku pärast peatust poolel teel filmi edasi ei näidatud. Film oli selleks hetkeks kestnud kaks tundi, kliimaksit veel ei olnud. LP ei osanud mainida ühtki itaallastega seotud episoodi Egiptuse ajaloos – vist puudus selles tunnis, aga Ene ütles kodus tagantjärele, et kaks korda ja el Alameini lahing.

Enam-vähem poolel teel on peatus kõrbekohvikus. Neid on seal mitu, neil oleks justkui pesa, sest ka hommikune ja õhtune konvoi peatuvad samas (70 x 30 turisti). Sanitaartingimused on suhteliselt olematud, vähemalt on keraamilised jalajäljed maas ja õhktuulutus. Pampersi niisked salvrätikud kuluvad marjaks ära. Kohvikus saab vett ja teed ja vesipiipu ja kartulikrõpse. Väljamaalased hoiavad kramplikult bussist kinni, valmis iga liigutuse peale trepist üles sööstma, kohalikud lõpetavad vesipiibu ja hakkavad loivama alles tuututamise peale.

Enne Qenat muutub igav liiv ja tühi väli rohe-rohe-roheliseks – kohe näha, et Niilus siinsamas. Teeservas lõppematu hulk palme ja rohelisi põlde ja saagikoristajaid ja eeslitega saagivedajaid. Väheste modifikatsioonidega on pilt sama kui meil septembris kartulipõldude vahel.

Bussi saab helistada. Konduktor annab telefoni reisijale, kellega tahetakse rääkida. Nii tõlgendavad olukorda Ahh ja Ohh. Kuna tõlgendus põhineb empiirikal, siis ei saa sellest teha paikapidavaid järeldusi.

Buss peatub jälle. Järjekordselt Kapa-Kohila teeotsalt tuleb peale Pikkade Ripsmetega Tüüp, kes kõnetab vaid väljamaalasi, kusjuures ikka mehi kõigepealt – kelle jalas on majas püksid?! “Kust te pärit olete? Kas te olete esimest korda Egiptuses? Kuidas meeldib? Mis te Luksoris teha kavatsete? Jaa, põnev. Kas teil magada on kuskil? Hotellis? Suures hotellis?” Ohh ütleb, et Ahh teab. “Kas te olete ikka kindlad, et sinna hotelli lähete? Aga teate, mul siin ka üks hotell, bassein ja toad ja hommikusöök ja odav ja transfeer ja…” No meil on kindel hotell ja makstudki juba, olematu egiptuse sõber soovitas, me järgmine kord vaatame teie hotelli. “No… olgu. Aga kindlasti tahate homme Läänekaldale minna, meil on ekskursioon ka ja buss ja tuleme teile 8.15 hotelli järgi, meil on Luksori kõige parem egüptoloog ja kõige parem tõlk, et te teaksite.” Järgneb heietus teemal Special price, only for you, only today, because I love you. Mõistmatud turistid, isegi hinna langetamine kolmandiku võrra ei mõju! Intsikurmu teeotsal tuleb peale järgmine samasugune. Ohh ja Ahh aimavad süsteemi: ilmselt on tegemist Konduktori lehma lellepoegadega.

Algab sagimine. Mis Luxor? Mis kohal? Kus on kesklinn? Bussijaam? Luxori templi varemed? Aga buss ei lähegi Luxorisse, vaid jätkab Assuani sõitmist. Teeotsal vastas palju väikeseid taksosid ja üks kutsikas. Kutsika juht ütleb, et Luxor? 3 naela näu pealt! Ja vaatab rõõmuga, kuidas kõik eelpoolnimetatud väljamaalased tema kutsikasse ronivad. Lõpetuseks tõstab ärasõitva bussi poole pöidla püsti. Peaaegu. Noogutame: lehma lellepoeg.

Tuleb välja, et Emilio hotell asubki täpselt nii hea koha peal, kui bronnisüsteemis kirjas. Vastuvõtjamees vaatab tükk aega vautšerit ja passe, kutsub teise mehe ja tüki kolmandatki, kuni Vanem Prillidega Mees asja paika paneb. Toapoiss juhatab meid tuppa: “Näete, niimoodi käib uks lahti, niimoodi vajutate lülitit, niimoodi avate vannitoaukse, niimoodi käib telekas käima ja niimoodi puhub kliimaseade.” Hea küll, hea küll, oled jootraha välja teeninud.

Kliimaseadme kohal on kardin. Kardina taga on aken. Akna taga on meetrise läbimõõduga šaht, millesse avaneb veel kolm akent.

Söögikoha leiame pildi järgi, sisseviskajaks on Abivalmis Vana Mees. Lauale tuuakse kofta ja salat ja riis ja mitu sousti ja õhuke leib, mille sisse saab asju panna. Mmmmmmmm. Keegi ei ütle sõnagi. Lambivalgus on siin silmipimestavalt ere. Sama tava kohtab Oslo sisserändajate söögikohtades. Söögihinnale lisandub muidugi hiljem serviss.

Ahh on rongipiletite pärast mures – mustmiljon turistigruppi sõidab öise rongiga Assuani-Luksori-Kairo-Aleksandria vahet, äkki on piletid otsas? Ei ole. Kuna passid on hotellis, anname pileteid väljakirjutavale tädile ID-kaardid. Kust te pärit olete? Estonia. Tädi näoilme ütleb kusmis. Pärast hetkelist segadust taipame, et tädi oskab Estonia kirjutada küll, aga ta tahab lihtsalt laiendada silmaringi ja täiendada geograafilisi teadmisi – et kus Eesti asub. Tädi üllatub veel kord, nähes Ehhi ja Ahhi pikki nimesid ja on veidi mures, et kas need lahtrisse ära mahuvad. Ehh ja Ahh ütlevad, et piisab eesnimest. Tädi saab telefonitsi teada vaguni numbri ja voodikohad ning jätkab pileti kirjutamist. Miski pildil ei klapi. Alles teise pileti juures taipavad Ehh ja Ahh, et tädi kirjutab küll enamiku infot vasakult paremale ja ladina tähtedega – et turist aru saaks – kuid üksikuid tähti joonistab ta paremalt vasakule. Proovige ise: N, A, E.

Ahh ja Ohh vahetavad Luksoris raha. Nende ees astub panka umbes 10-aastane käblik ning vahetab kogenud ärimehe kombel 5 eurot naelteks. Ukse taga ootab Käblikut vähemalt 5 sama vana tšikki.

Luksori templi varemed on öösel valgustatud ja isegi laiatarbekaamera teeb head pilti. Sammaste vahel aimab musta riietatud sõdureid. Muideks, õhtul välguga pildistamise tulemusena tundub, et kõrberiigis sajab lund: õhk on tolmust tihe ja valgus peegeldub tolmuteradelt kaunisti tagasi. Varemete kõrval on suur kivisillutisega plats, kust muuhulgas tormab kiljudes üle üks pulm. Jalutame ümber varemete Niiluse rannapromenaadile. Mumifitseerimise muuseum on ehitatud tänava alla nagu Stockholmi keskaja muuseumgi. Tehtud-mõeldud. Teadmises peitub jõud, veendume hiljem: väike muuseum, kedagi teist peale meie ei ole (sest mustmiljon turistigruppi tavaliselt siia ei jõua), eksponaatide ülelugemiseks ei ole viiekohalisi arve vaja, kõik on üksipulgi äraseletatud.

Õhtul viimase asjana vaatame üle hotelli katusel asuva basseini. Kuu on täiesti roosa ja täiesti selili. Et hommikul vara basseini äärde päikest võtma?

16. november
Hommikul vara on seitsmenda korruse katusel jahe ja tuuline. Registreerime end hotellist välja ja soovime oma varandusenatukese pakihoidu jätta. Adminnmees: “No pange siia.” Ja näitab vastuvõtuleti kõrval olevale maani ulatuvale kardinale. “Väga kindel koht.” Õhtul tagasi tulles selgub, et oligi.

Luxor on troskade ja jalgrattalinn. Hotelli juurest praamipeatusesse viib hobusekuse järgi haisev kitsas tänav. See on ilmselt troskameeste ja hobuste varjuline puhkekoht. Troskamehed on väsimatud, hobused on vägagi väsinud: päevavalges võib hobuste ribid üle lugeda ja puusakont tuleb läbi naha. Aga süüa neile antakse, selles veenduvad Ahh ja Ohh oma silmaga. Ei oskagi siinkohal ütelda, kuidas oma suhtumist säärasesse hoolimatusse loomapidamisse väljendama peaks, kas keeldudes igasugustest troskasõitudest (omaniku sissetulek väheneb ja seega ka hobuse ninaesine muutub kehvemaks) või just troskasõitu takso asemel valides (keskkonna küsimus, kuid omanik võib kõik raha oma taskusse panna ja hobuse ikka ilma jätta).

Niiluse jõge ületame tavalise reisipraamiga, mitte turiste püüdvate mootorpaatidega. Piletina antakse meile täissikerdatud valge neljakandiline märkmepaber, millel ainuke arusaadav asi on number 4 (et siis neli reisijat). Iga raamatupidaja kiljuks vaimustusest, nähes reisiaruandes sellist dokumenti. Ülesõit on lühike, kohalikud teismelised teevad valgest turistist mobiilidega pilti. Ja mitte ainult teismelised.

Tundub, et kõik Luxori sinivalged taksod on kolinud läänekaldale. Juba laeval algab jaht, Ahh ja Ohh on jahitavad: sõitke meie taksoga! Võtame eile silmatud Belglase ka oma punti. “Meil Egiptuses on seadused, tead. Liikluseeskirjad, tead.” Kaldale jõudes tuleb välja, et Ärarääkijamees töötabki ärarääkijamehena, tal on oma taksojuht. Lühikeste jalgadega Ahh ja Uhh istuvad kõige taha. Esmatutvus õhkjahutusega Egiptuse stiilis: kõik aknad on allakeeratud ning üles keerata neid lihtsalt ei õnnestu.

Nii Hatšepsuti templi kui Kuningate oru hauakambrite juurde viib väike rong. Jalavaeva vähendamine on minimaalne, kuid Ahh ja Ohh tunnevad aeg-ajalt, et on turistid ja hindavad pisikesi mõttetuid mugavusi. 1-2 naela säästmiseks peab vastasel juhul liiga palju samme päikese käes tegema.

Hauakambri uksel töötab Piletikontrollijamees. Tema töö on kolme aasta jooksul teinud tohutu tehnoloogilise hüppe: selle asemel, et näpu vahel piletiservast kolmandik välja rebida, tehakse punase (halli, sinise, musta) augustajaga piletisse üks auk. Ühe piletiga saab roomata kolmes kambris, seega kolm auku = ärakasutatud pilet.

Kõik kambrid on nagu saunad. Säriseva päikese kätte tagasi jõudes tunned olematut merebriisi muretult juukseid sasimas. Kambris töötab keskonnasäästlik Lehvikumees: orgu toodud suveniiride pappkastid lõigatakse 15 x 15 cm suurusteks tükkideks ning müüakse minimaalse tasu eest umbses õhus ohkivatele turistidele. Kui turist on papplehvikut sihtotstarbepäraselt kasutanud ja hakkab kambrist välja ronima, kogub Lehvikumees lehvikud kokku. Ja – üllatus, üllatus – müüb järgmistele umbses õhus ohkivatele turistidele.

Lisaks eelnimetatutele töötab kambris ka Valvurmees. Tema vaatab, et ükski hing ei langeks kiusatusse teha kambrites pilti. Kui pildistaja tabatakse, on Valvurmees hädas raudus kätega. Kui rahvast on vähe, siis tiirlevad mõne valvurmehe silme ees dollarimärgid. Valvurmehel on ka teine amet: ummikutelahendajamees. Turist kipub vägisi, suu ammuli, lae- ja seinamaalinguid vaatama jääma, eriti hilisemate dünastiate puhul. Jalla-jalla, hopp-hopp! Ja ummikud lahenevad kiirelt.

Ahh ja Ohh jälgivad tervislikku elu ning teevad kümme tuhat sammu päevas. Ahh ja Ohh jälgivad vahel ka seltskonnaelu. Päevakohane teema: prink kann. Kes ei tegele just odaviskega, võib sama tulemuseni jõuda, käies läbi hulga kambreid Kuningate orus ning Kuningannade orus, ühtlasi külastades ülikute hauakambreid.

Kerge segadus kokkulepitud taksoga, sest ootamatult tuleb keskpäevane palvus ning reede lõunane palvus peaks olema tähtsaim palvus nädalas. Osad valvur- jt mehed on end sättinud palvetama väljapääsu juurde. Empiiriline tähelepanek: enamik mehi ei tegele hoolsa palvetamisega, vaid unustavad end mööduvaid naisturiste jõllitama. Võib-olla on see üks moodus, kuidas Allah nad proovile paneb? Ahh ja Ehh ja Uhh on seejuures täiesti sündsalt riides, ei mingeid põlvevälgatusi ega paljaid õlgu.

Hatšepsut oli kõva mutt. Vennapoeg oli väikene mees ja maksis hiljem kätte, kratsides Hatšepsuti näo ja kartušši maha. Hatšepsuti templi kolmel terrassilt leiab nii mõndagi huvitavat. Eriti paeluvad on mõned taastatud reljeefid: ajaloo annaalides kirjeldamata mehelik mees alumisel terrassil paremal pool kaldteed; retk Puntimaale keskmisel terrassil vasakul pool kaldteed; Hathori pühamu kui ainus koht, kus tohib öelda, et naine on lehm, sest seal on see kompliment.

Väsinud ja näljased, suundume tagasi Gurnasse. Ülejäänud kambrid ja orud jätame järgmiseks korraks. Traksid pannakse peale külla jõudes – ilmselt on seal ohtlikum. Või koguni… ei, ei, seda küll mitte… ei ole võimalik… kas tõesti liikluspolitsei? Taksojuhi traksid on kokku sõlmimitud korraliku umbsõlmega.

Raamatupidamisdokument võetakse meilt ära. Empiiriline tõlgendus araabia keelest: kle, lase need neli tüüpi laevale, leiutasu jagame 60:40.

Kuvaldadega lammutajamehed on suutnud maja juba ühe korruse võrra madalamaks teha.

Võtame esimese ettejuhtuva söögikoha ehk siis Jamboree troskameeste tänava ääres. Väga hea söök ja teenindus, hinnaklass kõrgem kui eila. Taldrikut kaunistab põlev küünal tühjaksõõnestatud tomatis. Hääl hakkab reetlikult madalamaks minema ja vaikselt kärisema. Belglane teeb ülikoolide vahelisi videokonverentse, vahel filmi ja vahel bändi. The Dukes of Desert, stoner-rock.

Ahh ja Ohh ja Belglane plaanivad viiekesi Karnaki templisse minna. Jala loomulikult. Teel vuravad neist mööda troskad (turistidega), taksod (turistidega), kutsikad (kohalikega), jalgrattad (säärivälgutavate meestega, sest djellaba all ei kanta siin midagi). Tee viib läbi äärelinna, kus pesu kuivab tänava ääres, kitsed söövad prügimäel ning sõstrasilmseid lapsi tuleb uksest ja aknast. Ahh ja Ohh võtavad järgmine kord kaasa pastakaid, kommi, nätsu, kleepekaid… Võtke teie ka – mida iganes raatsite. Raha nad muidugi tahavad ka.

Igas korralikus Egiptuse linnas on ristikirik, sest umbes 6% elanikest on koptid, varakristlased, kelle meelest Jeesus on vaid jumalikku päritolu ning kes selle uskumuse juurde kindlaks jäädes hiljem katoliku kiriku poolt ketseriteks kuulutati.

Jõuame külgmise väravani ning jätkame teed mööda müüriäärt. Peaväravani jõudes üllatame mingit väikest tähtsat meest, sest tulime ühelt poolt ja ilma kivata. Viimased 5 meetrit peame kõndima korralikule turistile kohaselt plaaditud kõnniteel. Templisse enam sisse ei trügi, sest kell on kohe kolmveerand kottpime ning tempel suletakse.

Mõttetera kõikidele jootrahaandjatele: ärge andke münte! Andke ühedollarilisi või naelu. Ja kui palutakse, vahetage kohalikel mündid paberrahaks. Samas ei tohi meeleliigutusest härdaks muutuda: kontrolli summat, et 10 euro asemel ei oleks 9.50. Vahetajamees ütleb uups! ja jookseb viimase 50 sendi järele.

Vahetajamees on sõps, tahab sõpruse püsimiseks kohe äri teha (st vahetatud raha jälle kiiresti oma kätte saada) ning kahte käevõru müüa seitsme euro eest. Ahh arvab, et 1 dollar. Vahetajamees pakub ikka 7 eurot ning peale kauba ühte musta kassi. Ahh ei taha kassi, kass juba on. 1 dollar. Vahetajamees arvab, et 5 eurot ja täiesti maitselage sitasitikas pealekauba. Ahh arvab, et nii koledat skarabeust ta ei taha ning pakub 2 dollarit kahe käevõru eest. Vahetajamees arvab, et õnnetoova mardika eest on see väike summa, ja küsib 4 eurot. Või dollarit. Või ikka eurot. Ahh arvab, et 3 dollarit on täitsa hea hind käevõrude eest, mida tal just väga vaja ei ole. Vahetajamees arvab, et võtaks ikka 3 eurot. Ahh saab käevõrud enda kätte. Käevõrud on väikese sitasitikaga. Vahetajamees saab endale 3 dollarit ja arvab, et tegelikult ikka võiks 2 dollarit veel saada. Ahh arvab, et siis ta tahab oma raha tagasi ja võtku vahetajamees oma käevõrud. Vahetajamees ei tahaks küll nüüd raskelt teenitud rahast loobuda. Küsib lõpuks, et kas tema siis kingitust ei saagi, Ahhil on niiiiii ilusad silmad, et kindlasti peaks vahetajamees niiiiii ilusate silmadega inimeselt kingituse saama. Ahh arvab, et need on tema silmad ning hoopis tema peaks kingituse saama, andku vahetajamees üks dollar tagasi. Kõrvaloleva piletiputka juures istuv valvurmees naerab nii et pisarad silmist voolavad. Vahetajamees arvab deemn, you are like Egyptian woman ja kaob öhe. Sest tõepoolest on viie minutiga kottpimedus maale laskunud.

Longime tagasi mööda Niiluse kaldapromenaadi. Möödume Luxori muuseumist (Kairo muuseumi väiksem ja rahulikum koopia), kalda ääres on mustmiljon ujuvat maja ehk kruiisilaeva, mille nimed jäävad vahemikku Miss World ja Mojito.

Potjomkinlus: kõnniteeservasid värvitakse valge-mustakirjuks. Ahh tõdeb ehmatusega veidi hiljem, et püksisääred on ka sellest osa saanud. Potjomkinlus seisneb selles, et tegemist on miski lubjavärviga, mis kuivades pükstelt ja ilmselt ka kõnnitee servalt kiirelt kaob.

Politseijaoskonna ees viis paksu tolmu alla mattunud autot. Arvestades tolmu hulka ning mõne kilomeetri kaugusel varitsevat kõrbet, ei ole need autod siin ilmselt väga kaua seisnud. Mõned võtted stiilis “Kapotil aelevad tibid ei jookse kunagi automüüjal mööda külge maha.” Kinnitame sõprust Nefertiti hotelli kõrval tee ja vesipiibuga ning teeme kiire ringi kaubanduses.

Reede õhtu on tõeline pidu: naised ja mehed kihutavad eraldi autodes, kisa on kõrvulukustav. Naised oskavad teha sellist imelist luud ja liha lõikavat heli, mis meenutab natuke vanadest indiaanlaste… vabandust, ameerika põlisrahvaste filmidest tuttavat sõjahüüdu.

Raudtejaamas ostame järjekordsed 3 l vett (päevas kulub näu peale ca 3 l, pesuvett arvestamata) ja mõned õlled.

Belglane ei saa rongipiletit ei päevaks, ei ööseks, sest nädalavahetus tuli peale. Sõidab hoopis Hurghadasse tagasi, et siis sealt Kairosse ning edasi Dahabi minna. Belglasest kuuleme jälle kolme nädala pärast. Egiptuses üksi reisimiseks peab ikka mees olema. Päriselt.

Ahh ja Ohh on rongijaamas ja muudkui ootavad. Perroonil on väga palju pastakamüüjaid, väga palju kohalikke ja väga palju turiste suurte kohvritega. Pastakamüüjad käivad ringi ja müüvad pastakaid. Turistid on kut lambakari. Kohalikud on varjamatult uudishimulikud. Perroonil oleval pingil võib ka rätsepaistes istuda, ainult et jalanõud tuleb enne jalast võtta. Kuna Ahh ja Ohh ei tea midagi istujate jalahügieenist, siis nad igaks juhuks pinkidele väga lähedale ei lähe. Paar prantslaste gruppi on palganud hirrrrm-iidse Kohvrikäruvedajamehe – kas neil häbi ei ole vana inimest ekspluateerida! – ning terroriseerivad kõiki perroonil seisjaid, ähvardades käruga üle varvaste sõita.

Kümne pärast üheksa ei juhtu mitte midagi. Üheksa läbi sõidab sisse rong ja perroon hakkab elama. Vagunid veerevad vaikselt mööda enne täielikku seisma jäämist, aga ükski neist pole magamisvagun! Ametnik lahendab mure: see ongi 2.-3. klassi rong, Kairo rong on järgmine. Ahah. Järgmine rong saabub nii paiku kell 10.

Kahene kupee on korralik: kraanikauss (seekord veega), seep ja käterätid. Kogu mööbel käib Ikea põhimõttel kokku ja lahti.

Egiptuse stjuuardi arvamust mööda peaks hommikusöök olema nii viis-pool kuus ja Kairos nii kuus-pool seitse, seejuures ta soovitab meil juba Gizas maha minna ja mitte Ramsesesse sõita – hotellile lähemal.

Egiptuse stjuuard toob õhtusöögi. Nagu lennukis: kandikul mitu fooliumiga kaetud totsikut ja notsikut. Avades selgub, et enamik on liha neljal erineval moel, siis kala, kahe peale üks totsik riisiga ja teine tibatilluke salatiga. Kusjuures nelja reisija peale neli erinevat kombinatsiooni. Kaldun arvama, et võimalike kombinatsioonide hulk ei ole sellega veel ammendatud. Suhteliselt suur kogus külma sinepisousti on konstante suurus ja kõigil olemas. Hää, et vesi ja õlu kotist võtta, kuigi peaaegu kõike mõeldavat joodavat saab juurde tellida.

Pärast õhtusööki tuleb egiptuse stjuuard oma võluvõtmega ja teeb Ahhi ja Ohhi voodid ära. Uni-unekene.

Vedurijuht ei olnud vist vedurikoolis eriti hea õpilane, sest mitu korda hoiavad Ahh ja Ehh end küüntega voodis kinni. Eriti Ahh, sest magab üleval. Kõrvalkupees on Uhhi ja Ohhi voodid vastasseinas, seal lendavad pidurdamisel orbiidile kõik ööseks lauale jäetud asjad.

17. november
Kell viis-pool kuus ei juhtu mitte midagi. Ka pool kuus-kuus mitte. Ja kuus-pool seitse on ikka vaikus. Alles pool seitse-seitse hakkab midagi juhtuma. Ohh koputab uksele ja ütleb, et stjuuard lubas kümne minuti pärast hommikusöögi tuua.

Hommikuks on sai neljal erineval moel: sarvesai, röstsai, kukkel, keeks. Kuigi kandikul oleval paberil on kirjas, et hinnas kuum jook, siis kuuma jooki ei tule. Nokime saia ja moosi. Ootame. Lõpuks tuleb egiptuse stjuuard: “No ma ootasin, et te hommikusöögi ära sööksite, alles siis toon.” Ehh: “Hæhh?” Ahh ja Ohh on sügaval südames norra filoloogid. Ahh ei tee enam üldse häält, sahistab natuke omaette.

Seitse-pool kaheksa ikka sõidame. Kusjuures akna taga ei paista nagu midagi. Kupee aken on lihtsalt läbipaistmatu, aga ka koridoriaknas paistab vaid udu. Kas siin jääbki nii?

Hommik rongis. Hommikune näupesu ja riiete vahetus, sest on lootust, et ükskord ikka Kairosse jõutakse. Egiptlasest stjuuard avab ukse, et teed tuua. Stjuuard on mees.
Uih: “Uih!”

Egiptuse stjuuard ütleb, et juba 2 minuti pärast ongi Giza jaam ja et Ahh ja Ohh peavad minema järgmisesse vagunisse, sest Giza platvorm on liiga lühike. Ahh ja Ohh lähevad järgmisesse vagunisse. Rong peatub. Vaguni uks ei tule seestpoolt lahti. Väljastpoolt ka ei tule. Ahh ja Ohh jooksevad kolmandasse vagunisse. Meeskondlik takistusjooks ilma veetakistuseta: vaguni koridor on täis jaapanlaste kohvreid. Kolmanda vaguni uks avaneb.

Pärast tuleb välja, et egiptuse stjuuardid olid hoopis türklased.

Uit Mõttepoeg jõuab kohale: ei lähegi taksoga, vaid metrooga: 1) huvitavam, 2) odavam, 3) ei pea kauplema ja kraaklema. Ahh puhub sooja õhku läbi hammaste ja võtab kotist aadressidega pabereid, Ehh loeb neid kõva häälega metroomehele ette. Metroomees ei tea midagi. Ahh sahistab Gezira ja Opera. Metroomees saab lõpuks aru, kuhu me tahame. Ütleb, et suund Šobra ja peatus Obra. “Ahah,” ütleb Ehh. Ostame ühenaelased piletid.

Perroonile jõudes selgub, et filoloogiharidusest on ikka praktiliselt ka kasu: suund on Shubra ja peatus Opera.

LP teadis rääkida, et metroo esimene vagun on naistele ja teised on segavagunid. Ilmselt on vahepeal rohkem naisi kodust välja lastud, sest kui Ahh ja Ohh neljakesi metroo teise vagunisse sisse astusid ning uste sulgudes natuke ringi vaatasid, selgus, et ka see on naistevagun. Kogemata on juhtunud, et üks meist neljast on siiski mees. Terve peatusevahe seisab Ohh ninaga vastu ust ning sisendab selja kaudu kõigile, et teda üldse ei olegi selles vagunis ja et ta ei näe ka midagi. Ülejäänud kolmel on juba natuke naljakas.
Vagunis olevad naised on varjamatult uudishimulikud.

Esimeses peatuses spurdivad Ahh ja Ohh neljakesi järgmisesse vagunisse. Arvata on, et terve naistevagun jäi neist maha itsitama. Segavagunis on 97% mehi ning peale meie veel 3 naist. Segavagunid on servani täis.
Vagunis olevad mehed on varjamatult uudishimulikud.

Uit Mõttepoeg arvab, et kui hijab ja abaya täielikult kataks, siis ehk ei oleks nii uudishimulikud?

Väljume üks peatus enne “Obrat,” oleme Vabaduse tänaval. Nüüd jääb lahendada veel üks probleem: kummas suunas astuma hakata, et Niiluseni jõuda. Tänaval on mõlemas suunas vastavalt vajadusele 2-5 sõidurida. Päikese järgi ei ole võimalik liikuda, sest päikest kell 8 veel ei paista. Mitte et pole veel tõusnud või et oleks pilve taga, vaid lihtsalt läbi sudu ei paista. Inimesed tänaval abistavad ja suunavad meid õigele poole.

Ahh ja Ohh hakkavad suitsetama. Suitsetavad suure osa laupäevast ja tüki pühapäevastki. Sest just niikaua on Kairos. Kairo on oma 20 miljoni elaniku ja lugematu hulga autode ja musta suitsu väljaajavate liinibussidega õhusaastatuselt ilmselt teine linn maailmas Mexico City järel. Üks päev Kairo kesklinnas on võrdne ühe paki sigarettide suitsetamisega päevas. Liinibusside panus väljub kusjuures bussikatusele ehitatud “korstna” kaudu, mitte otse bussi järel sõitvale juhile näkku. Asi seegi.

Kõnnime üle Niiluse ja üle Gezira saare ja jällegi üle Niiluse. Ületame edukalt mitmeid teid, isegi juhul, kui kõnnitee saab äkitse kahe sõidurea vahel otsa. Õhku endiselt pole, vaid CO.

Usaldusväärne Egiptlane: “Tere hommikust! Kust te pärit olete?” Rootsi-Soome-Holland-Montenegro. “Kas te olete esimest korda Kairos? Mis teil plaanis on? Muuseum? Püramiidid?” Et … eee… läheks täna muuseumisse ja homme Gizasse. “Oi-oi-oi, täna on küll halb päev. Täna on terve Kairo kesklinn suletud ja kõik muuseumid kinni. Kas te ei teagi, et täna on Araabia Liiga kohtumine ja Mubarakil on kõik Araabia maade presidendid ja valitsejad külas? Sõdurid on tänavatel ja kedagi ei lubata liikuda.” Et… eee… Ahh võitleb hääletusega ja teeb nägusid, teised juba tahakski otsa ringi keerata. “Täna võiksite hoopis Gizasse minna. Kairo kesklinn avatakse alles 12.30, kõik muuseumid avatakse ka alles 12.30.” Ahh võtab viipekeele kasutusele. Et… aga tegel’t tahaks hoopis kohvikusse kõigepealt. “No aga kesklinna ei lasta kedagi. Vaadake, mina ei ole mingi giid ega taksojuht ega kaameliajaja. Ma töötan siin … hotelli vastuvõtus.” Hotelli nimi jääbki ajaloohämarusse. “Näete, mul on siin isikutunnistus.” Oooo! Tõesti usaldusväärne mees… Eeee… kõik on ju araabia keeles. “Ja siin on mul veel mingi kollasele paberile paljundatud pildiga narmendav paberitükk, mis peaks tõestama mu usaldusväärsust kõikidele kõndivatele blondidele rahakottidele.” Ahh on valmis piketti korraldama. “Teate, Gizas on turistide tee, kus politsei ja turva muudkui kontrollivad ja kulutavad teie aega. Seal peate kõikide teiste turistide taga järjekorras ootama, kaameliajajad ja hobusemehed tülitavad teid, iga asja eest peate maksma. Ja siis on Egiptuse tee: maksate vaid korra natuke raha, siis on teil kaamel või hobune ja siis võite ükskõik mida ja kui kaua vaadata ja püramiididele ronida…” Stopp! Kui te siiamaani mõtlesite, et ehk võib-olla tõesti ja oleksite Usaldusväärset Meest info eest tänanud, siis nüüd peaks tagajalgadele tõusma: igaüks, kes väidab, et tema võimuses on lubada püramiidile ronima minna, on jobu, hoolimatu ignorant ja ilmselgelt sahkerdamise peal väljas. Ahh võtab end kokku ja tsiteerib olematut häält trotsides sõber LP-d. Teised on kahtlevalt nõus. “No eks te minge. Tulete veel tagasi ja tänate mind info eest!” Lahkume sõpradena.

Loomulikult ei olnud Kairo kesklinn suletud. Ega Kairo pole Tallinn, mis seisma pannakse nagu vabrik, kui saabub kirjaoskamatu mees teiselt poolt vett. Ja loomulikult oli ka Egiptuse muuseum avatud.

Sotsioantropoloogiline kõrvalepõige.
Mil moel turgatab ühele inimesele pähe mõte väita, et Kairo kesklinn on kinni ning avatakse just täpselt pool üks? Kas selline lugu on tal varem valmis mõeldud või improviseerib ta koha peal? Kui palju on veel blonde ullikesi, kes teda usuvad, kui LP hoiatas säärase jutu eest juba eelmisel sajandil? Igatahes on improvisatsioonil kõva põhi all: kui palju keskmine eurooplane jälgib Araabia Liiga tegemisi, kui palju Araabia maailma üldse?

Tänu sellele jobule saame kinnitust, et Mubarak on endiselt elu ja tervise juures ning soovib endiselt Egiptuse rahvast õitsvasse tulevikku juhatada. Ja õhtul uudistekanal ütleb, et tõepoolest mingi Araabia riigijuhtide kokkutulek oli.

Paraku jõuame Egiptuse muuseumisse enne kohvikut. Ja paraku just muuseumi avamise ajaks, kui ukse taga mustmiljon turistigruppi, kes öösel kell 1 või 2 astusid Punase mere äärsetes kuurordites bussi, et Kairosse sõita. Kitsa ja lühikese tänavajupi otstes püssimehed. Väravas püssimehed ja kottide läbivalgustamine. Piletid tuleb kassast osta ning fotokad ära anda. Sest mustmiljoni turisti hulgast ühel ikka tekib kiusatus. Trepi juures turva. Ukse juures turva ja metallidetektor. Ahh ei olegi enne oma ihusilmaga nii lähedalt automaati näinud – sõjalise kateedrist sai sutsu enne tema aega molbi maja.

Kuna Ahh endiselt sahistab hammaste vahelt ja kohvi pole ka veel saanud, siis lepime kokku, et jalutame rahulikult muuseumi saalidest läbi. Mustmiljon turisti alustab kronoloogiliselt esimeselt korruselt, meie misantroopiliselt teiselt korruselt, kus veel kedagi teist ei ole. Kapid ja seinad on laeni asju täis. Ahh ei kaldu siinkohal liialdustesse: LP teab ütelda, et kui iga eksponaadi ees minutikese seisatada, siis peaks muuseumis veetma enam kui 9 kuud. Selle ajaga saaks juba lapse. Või midagi. Samas on nii tore tõdeda, et Luxori selgest ja väikesest muminfitseerimismuuseumist saadud teadmisest on palju kasu. Muuseumihoone on vana ning meeldivaimad kambrid on kaks ehtekambrit ja Tutankhamoni kamber. Mitte sellepärast, et naised on nagu harakad ja neile meeldib kõik läikiv, vaid need kolm on ainukesed kambrid, kus kliimaseade töötab.

Mustmiljon turisti jõuab teisele korrusele, meie läheme esimesele. Rohkem kivi ja monumentaali. Osa kõige raskemaid asju on üldse muuseumi ees õues, sest ilmselt oleks need muidu läbi põranda vajunud.

Klassiekskursioonil olevad hellõutajad tahavad vägisi pähe astuda (vanemad vennad-õed ja lapsevanemad: vaadake teletupsude kõhul näidatavate lühikeste videolõikude algust mitu korda järjest ja teil on sama elamus).

Tahaks vaadata ringi muuseumipoes, aga jõud lõpeb, ei jaksa enam. Hiljem tundub, et Egiptuse muuseumi pood on ainuke koht, kus on müügil vähegi normaalsema kvaliteediga postkaardid, mida vanaemale saata.

Ahh ja Ohh on nõus plasttopsi täie lahustuva kohvi eest isegi kümneka maksma. Turumajandus ja nõudmise-pakkumise vahekord, mis teha. Ja 90% egiptuses müüdavast kohvist ongi lahustuv, tavaliselt Nescafe nime all. Espresso on ka lahustuv, aga natuke kangem. Kohv on tavaliselt halli värvi. Piim muudab ta veel hallimaks. Aga ilma piimata ei kõlba üldse juua. Ahh ja Ohh istuvad neljakesi muuseumi õues maha ja ei tee mitte midagi. 20 miljonit inimest ja hingamatu õhk hakkavad oma nõudma.

Kõikide Egiptuse firmade nimi on Misr. See tähendab Egiptus.

Ahh ja Ohh söövad Vabaduse väljakul ning arvavad, et lähevad pärast seda islami-Kairosse. Islami-Kairo ei ole rohkem islami kui ülejäänud Kairo, see on pärast araablaste vallutust tekkinud Kairo vanalinn, al Qahira elik Kairo. Al Azhari mošee ja Khan el Khalili turuni peaks minema kollane metrooliin. Ahh ja Ohh ostavad ühenaelased piletid ning sõidavad ühe liiniga Ataba väljakule, kus aga ei ole kuskile ümberistuda: kollast liini ei leia. Ahh võtab välja kaamera ning põhjustab sellega paanika lähemal seisvates naistes ja ühes mehes, kes kõik hakkavad näpuga vehkima ning sisistavad No photo! No ausõna ei tahtnud solvata nende tundeid ja salaja pilti teha, spikrit tahtsin vaadata – Kairo metrooliinide skeemi pilti. Tuleb välja, et kollane liin pole veel valmis. Väljume maa-alt ja sukeldume tõelisesse Kairosse. Rahvast ja autosid on veel rohkem, müra on meeletu. Mitu abivalmis inimest suunavad Ahhi ja Ohhi õigele teele: 15 minutit mööda tiheda liiklusega teed, mille kohal on veel tihedama liiklusega viadukt. See 15 minutit on üks väsitavamaid ja koledamaid veerandtunde, mida Ahh oma elus mäletab: kitsas kõnnitee on täis inimesi ja kaupa, kõnnitee ääres on kaks rida autosid pargitud, nende kõrval liiguvad inimesed ja autod segamini kolmes reas ja kahes suunas, pea kohal lõpmatu autorodu ja lärm. Halastage, kas juba ehk lõpp ei paista? Veerand tundi tundub tunnina. Ahh kaldub järjest kaugemale autode vahele: kui oled Kairos, tee nii nagu kairolased. Pea meeles, et vahepeal peab hingama ka. Vaata, et keegi sabast ei kao. Lõpuks on lõpp: jalakäijate sild üle viadukti.

Laupäeva õhtupoolikuks on sudu silmad laastanud – silmist sõna otseses mõttes pritsib tatti. Sellist kollast, mida kuivades rähmaks kutsutakse ja mis silmad hommikuks kinni kleebib. Säärane nähtus on tuttav möödunud talvest. Siis oli see seotud kahepoolse põskkoopapõletikuga – ilmselt ajas üle serva. Loomulikult ei tule kasuks kairose näpuga silma sügamine.

Mošeesid on ridamisi, nende juures läbisõiduhoove ja koole. Kaupmehed ei tee meist eriti välja ja ausalt öeldes on Ahh ja Ohh selle eest väga tänulikud, sest pärast 15-minutilist seiklust liikluses ei taha enam tükk aega kedagi ega midagi. Jõuame vana Kairo lõunaväravani, Bab Zuweylani. Selle kõrval on vana intrigandi al-Mu’ayyadi mošee – patukahetsuseks tegi. Väravast on tehtud muuseum. Tüütu Lakutud Peaga Tüüp kleebib end meie külge ning hakkab vestma värava ajalugu ning mamelukkide traagilist saatust. Aitäh, meil on sõber LP. Tüütu Tüüp jätkab segamatult ja tuleb meiega muuseumisse sisse. Jah, suur tänu. Tüüp kavatseb iga pildi juures kõnet pidada. Tagane, saatan! Ahh ja Ehh võtavad end kokku ja saadavad Tüübi minema. Põevad natuke suhtelise ebaviisakuse pärast, aga see kõik unub, kui jõuame üles värava peale. Milline rahu ja vaikus! Ja milline kõrgus! Ohh saab üle serva tolknemise eest peaaegu tappa. Omadelt. Värava peal asuvad mošee minaretid, ronime veel kõrgemale. Kann on endiselt prink. Istume varju ja vaatame avarust. Krõp-krõp-krõp-testing-Allah akbar! Alustab üksiküritaja, temaga liituvad järjest kõikide vaateulatuses olevate minarettide valjuhääldid. Meie kirikukellad helisevad ka kenasti ja jõululaulu on vahel tore laulda, aga see on midagi muud. Ahh ja Ohh istuvad tükk aega värava katusel. Nagu hiljem selgus, oli tegemist 14.33-se palvusega.

Täis otsustavust, saavad korraga tühjaks kolme fotoka akud.

Kuna värava juurest ei õnnestu takso peale saada, siis kõnnime edasi läbi telgimeistrite turu ja lihaturu ja puuviljaturu. Endiselt ei tülita meid keegi. Takso viib meid Tulunipoja mošee juurde. Kõik, kes te neate peatalinna ummikuid – püüdke vana Kairo kitsastel ja käänulistel tänavatel ellu jääda! Ohh istub nüüd ja edaspidi kõige ees.

Mošee ukse taga selgub, mis on Tulunipoja nimi. Ahmed nimelt. Samuti näevad Ahh ja Ohh esimest tõendit islami ajaarvamisest: mošee on ehitatud 263-265 A.M(uhamed)/876-879 A.D(omini). Ahh paneb viisakusest räti pähe. Mošees on vaibad maas ja tegelikult peaks jalad lahti võtma. Ametisse on võetud sussijalgapanijamehed. Sussid on koledad ja liivased, ilmselt olekski võinud sandaalid jalast võtta ja rahulikult sisse minna. Sussijalgapanijamehe ees on kausike. Annetus Allahile, ütlevad. Pärast tuleb välja, et sussijalgapanijamehel on mitu ametit, muuhulgas on ta ka sussijalastvõtjamees. Kausike otsitakse uuesti välja, kuid sedakorda tuleks jätta baksheesh sussijalastvõtjamehele. Jätame väga vähe – olgu Allahiga sõber ja jagagu annetust.

Tulunipoja mošee minarett seisab mošee kõrval. Ohh ei ole kanniga päris rahul ja jookseb üles, ülejäänud kolm istuvad trepile maha. Ahh konsulteerib LP-ga valuutavahetuse teemal. LP teab väita, et üldiselt on pangad laupäeva õhtuti kinni, aga Hilton vahetab praktiliselt ööpäevaringselt. Näe rõõmu – Hilton asub peaaegu kodu juures. Leiame tänavanurgalt uue takso ja ütleme Hilton. Vaimustume endiselt liikluskorraldusest.

Käeliigutusi on mitmeid. Üks on selline: lepime kokku, eks, et ma just astusin sinu auto ette ja loivan üle viierealise tee ja sina ei sõida mulle otsa. Teine on selline: lepime kokku, eks, et ma praegu reastun suunda näitamata ümber ja keeran otse sinu auto ette, onju, aitäh, tuut.

Kairos peaks ööbima Hiltoni-tüüpi hotellis – et oleks suur varjuline siseõu, kus vahepeal Kairost puhata ilma igasuguste lehmalellepoegadeta. Säärase hingamisruumi maksab turist muidugi oma rahakotist kinni.

Avastame, et meie hotelli taga on india söögikoht ja suur toidupood. Indiatoidupakkujamees on nii sõbralik, et keerab kliimaseadme meie palve peale normaalseks. Mida külmem ja kõledam tuul sul toas puhub, seda kõvem mees oled. Kõrvallauas teevad ülemused palgalehti – järjekordne empiiriline tähelepanek.

Hotellis küsime Vastuvõtjamehe käest abi bussijaama asukoha ja öiste busside tuvastamiseks. Selleks on neil ametis Helistajamees. Helistajamehel on käsitsi joonitud kaustik, firmasid ja telefoninumbreid täis. Helistajamees helistab bussijaama ja uurib asja, kirjutab siis info mitmele paberilehele ja seletab: bussijaama nimi on Turgomani bussijaam, ma kirjutan selle siia paberilehele; siia kirjutan selle araabia keeles ka, tõmban joone alla, et teaksite taksojuhile õigetpidi näidata; kolmandale paberitükile kirjutan bussi väljumise kellaaja – väidetavalt vaid 11.45 õhtul; nii, siin on siis bussijaama nimi, siin kellaaeg, siin araabia keeles, tõmban veel ühe joone alla; ei, rohkem busse ei lähe; see on SuperJeti buss; et siis kolmele paberitükile kirjutasin: araabia keeles ja… Ohh ja Ahh on ammu küljega helistajamehe poole ja minekul. Lõpuks saab Helistajamees aru, et kaudsed vihjed ei aita ja otsesed vihjed ei aita: “Mul on 2 naela vaja.” Aaaa…. Nähh, oleks kohe öelnud, et kõne maksab või midagi.

Ahh ja Ohh alustavad sellega, millega oleks pidanud alustama: kerge rummiga. Agentuur OBG andmetel olevat kadunud Juhan Peegel öelnud, et 25 g konjakit hommikul paneb kõhuussid kusele. Egiptuses ja teistes eesti kõhule võõraste bakteriga maades kusjuures toimib väga hästi. Ja see ei ole alkoholism. Ahh ja Ohh istuvad neljakesi seitsmendal korrusel osalise Niiluse vaatega rõdul ja jõuavad ära rääkida täpselt ühe piinliku juhtumi oma elust, kui mahl saab otsa. Lepime kokku, et öösel magame ja enne üheksat ei helista!

18. november
Telefon on loomulikult öösel pildi tasku pannud. See-eest on kaamerate akud laetud. Ahh ja Ehh taipavad lõpuks pilti teha ja vaatavad pildi pealt kella: 08.30. Sahmerdavad veel natuke ja lähevad siis alla sööma. Valida on saia ja keeksi vahel, lisaboonusena kurk, tomat ja aprikoosimoos. Uhh ja Ohh ei ilmu välja. Ahh helistab tuppa, seal arvatakse, et Ahh teeb nalja. Pärast tuleb välja, et tegigi: fotokal on suveaeg ja kell kõvasti vähem kui üheksa. Kuna Ahh ja Ohh ei alustanud sellega, millega oleks pidanud alustama, siis on tagajärjed käes: nii mõnelgi ei taha kõht enam paigal püsida. Ahh ja Ohh elavad riski piiril: söövad saia, sest niikuinii midagi muud pole.

Täiendame nurga peal poes veevarusid. Ligi astub Tätoveeritud Kulm, kes teeks nagu poodi asja. Tuleb välja, et tal on sõber taksojuht Musõber. “Takso” juht – mitte mustvalge, see-eest on libataksodes rohkem ruumi. Musõber on arukas ja räägib korralikku inglise keelt. Kaupleme teemal pudel vett või liiter bensiini.

Sõidame mööda Kairo ülikoolist, mis on nii suur, et sudu sees ei oskagi maja piirjooni leida, Giza loomaaiast, Papüüruse instituudist ja kohalikust disniländist, Vaaraoküla-nimelisest teemapargist.

Küsimused ainukesele mehele seltskonnas: kui palju rahvast teie maal elab? 1,3 miljonit? Mul suguvõsa ka suurem. Kas lapsi on? Ei ole? Vaata mind, ma olen 49, mul on üks tütar ja seitse poega ja kahe kuu pärast saan vanaisaks. Ahh ja Ehh arvavad, et sellepärast meid ongi vähe ja neid palju, et me alustame hiljem. Tuntud muinasjutu-uurija arvaks muidugi seitsme poja ja ühe tütre kohta ühtkomateist (metsluikedest ja nende nõgeseid punuvast õest olete kuulnud?).

Kui vana teie maa on? Ahh ütleb, et kümme tuhat aastat. Ehh ja Uhh: “???” Noh aga jää sulas ju juba 10 000 aastat tagasi ära ja palju siis enam aega kulus. Musõber on imponeeritud, igatahes. Oleme riigist, mis on vanem kui Egiptus.

Ja teate, Gizas on turistide tee ja egiptlaste tee… Tahame piletikassasse. Musõber ütleb, et tal on sõber, kellel on kaamel. Tahame piletikassasse. Musõbra musõber annaks väga odavalt. Tahame piletikassasse. Musõber ohkab.

Jõuame platoo väravasse kella kümneks. Aega peaks arvestama vähemalt kaks tundi, lepime Musõbraga kokku, et kohtume 12.30. Ja mitte 12.31! Aga ehk 12.29?

Juba platoole astudes paistavad sfinks ja tema taga kolm püramiidi: Hufu, Hafre ja Menkaure omad. Vaatame ammuli silmi. Nagu päris! Kohe ongi nagu päris! Ostame platoo pileti. Akud laetud, läheb pildistamiseks. Ereda päikese ja heleda lubjakivi tõttu naakuinii täpselt aru ei saa, mis pildi peale jääb. Jalutame mööda teed üles, meist vuravad mööda triljon turistibussi ja kõnnivad mööda triljon klassiekskursioonil olevat kohalikku teismelist ja nublut, kes kõik tahavad hellõu ütelda ja teada, mis on Ahhi ja Ehhi nimed. Enamik pildistab meid varjamatult mobiilidega. Ahhi ei sikutatud algkoolis ka nii palju patsist kui nüüd.

Platool toimib reegel: mina sulle kingitus, sina mulle ka kingitus! Igale turistile läheneb lugematu hulk kaameliajajaid ja hobusemehi ja rätimüüjaid. Rätimüüja trikk nr. 1: võta rätt, see on kingitus, vaata, araabia moodi, oota, ma panen sulle pähe. Eriti koomiline on, kui rätimüüja on vööni ulatuv umbes 10-aastane käblik, kes võtab rätist kahe käega kinni, heidab enda selja taha ja võtab siis hoota kauguse asendi, et rätt hüppelt hooga sulle pähe heita. Piisab täiesti, kui astud sammu tagasi. Rätimüüja trikk nr. 2: oo, sa näed välja nagu egiptuse naine! Enamik naisinimesi naeratab selle peale. Oo, aga sinu silmad on võib-olla päikeseprillide taga hoopis teistsugused kui egiptuse naisel! Enamik naisinimesi heidab pea kelmikalt selga ja võtab päikeseprillid eest! Oo, I like your bump! Kaunis! Enamik naisinimesi… oot-oot, mida? Minu muhk? Muhk? Ahhil, tõsi küll, oli üks suurepärane eksemplar otsa ees. Ahh tervitab siin kohal Nõmme Kultuurikeskuse riiulit. Ahh Sinisilm arvab, et ehk mõtles Rätimüüjamees muid muhke naisinimese kehal?

Roomame Hafre püramiidis. No päris ei rooma, aga kolmeks pead end voltima küll: alla limbotades ja üles küürutades. Saun. Pilte ei olegi seinas? Ahh on nüüd oma silmaga näinud.

Oleme väljas kokkulepitud kohas 12.25, Ehh oli seal juba paiku 12, sest pilt kippus eest kaduma. Keda ei ole, on sõber taksojuht Musõber. Istume varjus ja ootame, jääme veel mitmele mobiilipildile. Politseinik kõnnib meist mitmeid kordi huviga mööda. Kõrval tehakse hot-dogi, kerjatakse vigastele ja lastele. Lepime, et ootame kolmveerandini. Ei tule. Alustame uue takso otsingut. Loomulikult ei ole neid nüüd enam kuskil. Üksikud, kes on, tahaksid sõita Sakkarasse ja Dahshuri, meie aga enam ei jaksa. Kuigi väga tahaks.

Olematu hambahügieeniga “takso” juht. Sest jällegi pole mustvalge. Praktiliselt olematu inglise keel. Kaks peatust: 1) Turgomani bussijaam, 2) hotell. OK? 40 naela. OK? Kaks peatust. Üks. Kaks. Kaks peatust. Turgoman. Hotell. Üks. Kaks. OK.

“Ai-ai-ai, tihe liiklus, ma lasen teid 50 m enne bussijaama maha,” ütleb taksojuht olematus inglise keeles keset mingit viadukti ja liiklusmöllu. Hæh? Jutt oli kahest peatusest. “Ei-ei-ei, mina ei saa teid küll seal kuskil oodata, me nii küll ei leppinud kokku.” Nii küll head äri ei aeta. Ahh juba suudab vaielda. Vaidlebki tulihingeliselt. Lõpptulemus: viib meid ülimoodsalt klaasja ja läikiva bussijaama Cairo Gateway Plaza ette, meie anname talle 30 naela. Taksojuht põgeneb politsei valvsa silma all.

Kui kogu bussijaamas on ainuke arusaadav silt international booking ja mõned kohanimed (filoloogia tuleb jällegi kasuks, sest tihtipeale on täishäälikud äravahetatud või üldse puudu: Hrghada, Loxur), siis pöördu sinna. International booking ei tähenda bussipiletit Kairost Petrasse, vaid seda, et poiss klaasi taga oskab inglise keelt. Poisil ees lame kuvar, kuid selle tähtsus sama kui Hurghadas ülesmärkijamehel – piletimüügil täidetakse saatelehed ikka käsitsi (igale ostjale üks värviline pilet, üks roosa pilet ja veel üks valge pilet). Ilmselt on kuvar staatuse sümbol. Ja kõik on filmist näinud, et laual peab kuvar olema. Sama saatelehte näeme öösel piletikontrolli näpus.

Hurghadasse sõidab Upper Egypt Bus kell 1 ja kell 6.30. Öine sõit kestab 6 tundi, päevane 8 tundi, olime kuulnud. Plaani järgi sõidab ka öine 8 tundi. Elame riski piiril ning ostame piletid öisele bussile, sest parem poolmagamata öö bussis ja magamine mere ääres päikese käes kui päevane 8-tunnine sõit bussis, kuhu päike sisse paistab.

Kohtume Kõige Rahulikum Egiptuse Mehega – noor, habemega, seega vist konservatiivsemate vaadetega? Aga ilmselt ka esimesi päevi taksojuht – Ahh teadis rääkida, kust oleks pidanud ära keerama, et 10 minutiga hotellini jõuda. Selle asemel sõitsime 20 minutit. Kaks korda küsis teed. Lõpuks juba lootusekiir paistis – tuttav ringtee tuttava monumendiga, aga siis otsustas Kõige Rahulikum Mees otsa ringi keerata. Ilmselt kulutas Kõige Rahulikum Mees kogu meilt saadud raha kütuse peale.

Suurem tolm maha pestud, asuvad Ohh ja Ahh metroopeatuse poole, et koptide Kairosse sõita, seekord kolmekesi – Ehhil palavik ja kõht lööb tralli. Sõidame ühe peatuse lahus, segavagunis ja naistevagunis, siis leiame, et nii on igav, ja läheme teisel liinil segavagunisse. Lähebki kohe huvitavaks. Ja mitte ainult meil. Tagasi sõidame jälle lahus, sest meestekas on servani mehi täis. Ohh võtab juba vaguni ukse taga lae alustest torudest kinni ning kangutab end vagunisse. Naistevagunis on naised uudishimulikud. Meie vaatame neid silmanurgast, nemad meid avalikult. Kõrvuti on euroopalikku riietust kandvad tütarlapsed ja naised, kes on pealaest jalatallani musta hõlsti all, mustad kindad käes ja vaid kitsas silmapilu vaatamiseks. Kindad on muideks väga peened. Laupäevaõhtule kohaselt on liikvel palju end üleslöönud tütarlapsi: lipupunane suure dekolteega liibuv pluus ja teksaseelik (Ahh ei pane endale kunagi nii liibuvat seelikut), mustad pikad saapad. Kuid pluus on pikkade varrukatega ning dekoltee on kaetud ihuvärvi kangaga kuni kurguauguni, seelik on poolde säärde pikk ja ülespandud juukseid katab ikkagi rätt. Vastupidiselt teadmisele tundub, et küsimus ei olegi niipalju liibuv versus lohmakas riietus, vaid naha näitamises?

Naistevagunis käib hambaharja äri: üks kõnnib piki vagunit ja näitab kaupa, ülejäänud ostavad. Müüjal on kilekotis teistsorti hambaharju ka. Müüb neid ka, kui vaja.

Kopti-Kairo ei olegi nagu Kairo. Kopti-Kairo on nagu Euroopa vanalinn minatuuris. Linnuke siristab. Keegi ei tülita. Kirik on nagu kirik. Kõik on harjumuspärasel kohal. Elektrirong sõidab aeg-ajalt mööda. Väike varjuline kohvik. Ahh ja Ohh elavad ikka riski piiril ja tellivad pitsa margerita. See erineb jällegi Hurghada Maradona pitsast.

Liinibussid ei sulgegi uksi. Üldse kunagi. Kui buss aeglustab liikumist või peatub (ummik, ringtee, vasakpööre), astuvad sõitjad vajadusel maha. Tipptunnil ripuvad sõitjad uksest välja, hoides varvastega kinni alumisest astmest. Kui buss aeglustab liikumist või peatub (ummik, ringtee, vasakpööre), astub alumisel astmel sõitja kindlale maale ja puhkab jalga, kuni buss jällegi sõitma hakkab.

Ilmselt on Tätoveeritud Kulm ja Musõber juba tükk aega valvet pidanud, üks ühes tänava otsas, teine teises. Tätoveeritud Kulm tõttab ligi ja asub ääri-veeri asja uurima, et justkui ta oleks erapooletu ja ega tema ju ei ole taksojuht. Ahh ja Ohh selgitavad talle lühidalt asjaolusid. Tätoveeritud Kulm ei teagi ju midagi ja ei oskagi kohe midagi arvata ja mõistab täielikult probleemi, Musõber peaks kohe-kohe tulema. Ahh ja Ohh ei kavatse arvcstada mingite egiptuse minutitega. Võitlusvalmidus tõuseb, sest siin hakkab lõhnama naha üle kõrvade tõmbamise järele. Musõber kõnnib vastu ja vaatab meid ettehetiva pilguga. Kus sa olid? “Kus teie olite, mu sõbrad?” Me olime enne kokkulepitud aega täpselt kokkulepitud kohas! “Mu sõbrad, me leppisime ju 11.30 kokku, nii ei ole ilus!” Hæh? Kuidas palun? Mis kell? “Eeeeeei, me leppisime kokku 11.30, mu sõber.” Tuleta nüüd hästi meelde, me jõudsime kohale kell 10, arutasime, et kas kaks või kaks ja pool tundi, leppisime 12.30 peale kokku, sa ise ütlesid, et kohtume 12.30 ja mitte 12.31. “Ma ootasin teid kella 12-ni, mu sõber.” See ei ole võimalik, sest Ohh roomas juba enne 12 puu alla, palavik võttis võimust, ja meie olime 12.25 kohal, sind ei olnud üks ega teine kell. “Kas te tahate õelda, et ma valetan? Mina ei ole Kairost, mina ei ole selline” ja teeb käega maoteele sarnanevaid liigutusi, “mina olen Nuubiast, mina ütlen otse, mu sõber.” Kas sa tahad öelda, et meie valetame? “Ei, ma ei ütle, et teie valetate, aga mina olen Nuubiast ja mina räägin tõtt.” Vot aga mina ei ole üldse Egiptusest ja ei ole üldse selline – Ahh teeb ka maoliigutusi – mina olen Eestist. Kui sina väidad, et sina ei valeta, siis sa väidad, et meie valetame! Tahtes oma vaatenurka rõhutada, pöördub Musõber paar korda jällegi ainukese mehe poole seltskonnas. Tätoveeritud Kulm vaatab väga ohutust kaugusest pealt. Vestlus muutub järjest kiiremaks. Samad laused korduvad veel mitmel erineval moel. “Ei, ma ei ütle, et te valetate, mu õde (pange tähele upgrade’i), mina ootasin teid õigel ajal õiges kohas.” Meie pidime sinu asemel teise taksojuhi otsima, sa ei kujuta ette kui raske see oli, mu sõber, mingi jobu leidsime, kes peaaegu meid keset liiklust suvalises kohas maha viskas, mu sõber, ja siis me pidime teise takso otsima, kes ei osanud sõita ja siis me kulutasime palju rohkem aega ja siis meil läks raha ka rohkem, mu sõber. Kas sa saad aru, mu sõber, mida me täna kõik oleme pidanud sinu pärast läbi elama, mu sõber? Musõber ei oska enam ühtki argumenti tuua ning apelleerib kaastundele: “Mul on rendiauto, ma sõitsin 50 km ilmaasjata, mu õde.” Aga miks sa ei oodanud meid? Ja Giza platoole ja tagasi ei ole 50 km. “Hea küll, mu õde, mina ei valeta ja teie ei valeta. Teeme nii: kui te tahate mulle midagi anda selle-eest, et ma teid Gizasse viisin, siis andke, kui ei, siis ei. Eksju-onju, mu õde.” Anname Musõbrale 30 naela ning kõnnime minema.
Mõttetera: kui hotellis on mitmes kohas kirjas, et ärge isegi mitte teretage mingi bazaari ümber tiirlevaid kodanikke ja “takso”juhte, et need lihtsalt tõmbavad teil naha üle kõrvade, siis tasub hotelli uskuda, kui teil just turismitöötaja närvid ei ole. Tüüp oleks ilma suurema vaevata poole päeva eest saanud 90 naela, selle asemel ta ilmselt võttis Gizas kliendi ning ilmselt ei jõudnud või ei plaaninudki õigeks ajaks tagasi jõuda; lootis aga ikkagi meilt suurema osa kokkulepitud summast kätte saada.

Apteegist ostavad Ahh ja Uhh kahte erinevat sorti kõhurohtu ja ühte sorti palaviku rohtu, sest kodust kaasavõetud asjad enam ei aita. Kokku 18 naela. Arvestades, et kaks tundi pärast hobuseannuse sissevõtmist keksib Ehh mööda tuba ringi, on see naeruväärselt väike summa. Hobuseannuse põhjustab kommunikatsiooniprobleem: kolm korda päevas contra kolm tükki korraga. Kuna tunni aja jooksul hingamispeetust ei ilmne, siis järelikult tüsistusi hobuseannusest ei tule.

Ohh ja Ahh ütlevad hotelli vastuvõtus, et tahavad südaööseks taksot bussijaama sõiduks, pakivad asjad kokku ja magavad kolm tundi. Südaöösel selgub, et uksenäitaja-kohvritassijamehe lisaamet on ööseltaksootsijamees. Öine taksosõit bussijaama maksab 25 naela: 1) öine taks, 2) taksootsijamees kutsus lehmalellepoja ja ilmselt pani oma tasu sinna otsa.

Bussijaamas tahavad kaks politseinikku hirmsasti abistada keset absoluutselt tühja saali oleva ainukese alumisele korrusele viiva eskalaatori otsa leidmisel. Olge te tuhandest tänatud, ega ei teagi, kuis muidu oleks hakkama saanud. Selgub tõsiasi, et International booking on tõepoolest ainuke ladina tähtedega kirjutatud tekst, sest kogu info, mis puudutab kellaaegu, sihtpunkte ja väravaid, on araabia keeles. Oma laiskus muidugi, oleks võinud päeval lasta piletikirjutajamehel teksti puust ja punaseks teha ning nüüd öösel tegelenud võrdleva analüüsiga. Bussijaama alumisel korrusel on vähemalt 30 väravat, aga vaid ühe juures on reisijaid. Arvasite õigesti: kõik on mehed. Bussijaamas töötavad mitmed bussipealejuhatajamehed, kes meie saabudes kogunevad ka kõik selle sama värava juurde. Üks, kelle soeng meenutab kiivermütsi, tahaks vist suhelda (Ahh ei oska küll täpselt ütelda, mis keeles), sest ütleb pidevalt: psssst!

Reisijaid vähe, Ahh ja Ohh laiutavad kõik kahel istmel. Enamik reisijatest on soliidsed ülikonna ja vestiga ärimehed. Huvitav, kas see on kuidagi seotud esmaspäeva hommikuga? Veerand tundi jälgime bussiaknast sketši teemal kasti tõstmine bussi pakiruumi, osalisteks 1 kast, 5 reisijat, 7 bussipealejuhatajameest ja 1 pisike, aga väga äge Konduktor. Hääl on, pilt on, aga subtiitreid pole. Lõpuks Konduktor võidab ja kasti ei tõsteta bussi peale.

Kairo on suur linn: linnast väljasõit võtab aega 1,5 tundi. Bussijuht paneb kohe huugama kliimaseadme, et külmem oleks. Aga parima hoiab ta ajaks, kui linnast väljas oleme ja uni tahab vaikselt silma murda. Kell 2.30 käivitab bussijuht umbes J-kategooria bollywoodi stiilis filmi, mille heli pannakse samuti huugama. Tukkuda õnnestub siis, kui parasjagu ei laulda või kui on mingi lühike peatus. Neid hetki võib näppudel üles lugeda. Kohalikud kolivad bussi taha otsa, aga mitte keegi ei lähe bussijuhile ütlema, et ole hea mees. Umbes 4.15 saab film otsa. Vist. Võib-olla jälle lõppu ei näidatud.

Ühel hetkel peatab bussijuht bussi kinni ja peab pika loengu. Empiiriline tähelepanek: kastibussisokutajamehed on täielised lõngused võrreldes ülejäänud reisijatega ning vist käivad bussi WC-s suitsetamas. Bussijuht ütleb neile kõik, mis ta neist arvab.

Ohh ja Ahh laotavad ennast mõnusasti mitmele istmele laiali. Siis tuleb Ajanpiletipealtnäpugajärgemees ja kupatab Ehhi koha pealt minema. Kuna kahekesi on Ehhil ja Ahhil pöördumatult kitsas (kaks nii suurt isiksust lihtsalt ei mahu hästi ühte istmevahesse), suundub Ehh bussi tagaotsa ja hõivab koha Kollasesärgigakiilakamehe ees. Kliimaseade hoolitseb arktilise temperatuuri eest bussis. Ei, külmas ei säili kauem. Ehh üritab tukkuda ja tunneb, kuidas palavik tõuseb. Ühel hetkel tunneb Ehh, et midagi on külje all, ja röögatab äärepealt, sest see miski liigutab! Mõningase vaatluse tulemusel selgub, et polegi hullu midagi – need, mis liiguvad, on täiesti tavalised sõrmed Ehhi ribidel. Kollasesärgigakiilakasmees lihtsalt käperdab Ehhi istme vahelt! Ehh juurdleb natuke, kuidas reageerima peaks – virutaks kohe või jätaks järgmiseks korraks. Et kunagi enam ei tõuseks! Kolmas võimalus oleks olnud kiilakale pähe oksendada. Ehh otsustab olla viisakas külaline ja naaseb Egiptusele sõda kuulutamata tagasi Ahhi juurde. Ehhh, mis seal’s ikka!

Umbes kell viis tõuseb päike Punasest merest. Vaatamata külmale ja magamata ööle on vaade nauditav: imeilus päikesetõus, Siinai poolsaar, Punane meri ja Idakõrb.

Äkitse hakkab tuttav tunduma. Äkitse olemegi Hurghadas. Kaks tundi enne üheksat. Võtame esimese takso. Ehh kaupleb hinna alla 15 naela peale, aga rohkem 38-kraadise peaga ei jõua. Ehh helistab alt fuajeest isale tuppa: ”Aja tibid laiali ja korista tühjad pudelid – me oleme koduuuuus!”. Isa pajatab oma uskumatutest seiklustest Hurghadas. Ohh ja Ahh saadavad isa sööma ja randa ning katavad seejärel neljakesi kõik toas leiduvad horisontaalsed pinnad ja magavad lõunani. Kolme tunni pärast selgub, et isa on ukse väljast lukku keeranud, seega ei pääse keegi seest ka välja. Ehh helistab vastuvõttu, tuleb poiss ja päästab meid välja, sunnime teda jootraha vastu võtma. Poiss ütleb, et ta juba mitu päeva koristab seda tuba, aga ei ole siiamaani aru saanud, palju meid selles toas õigupoolest on. Magame natuke aega basseini ääres. Umbne. Vesi hotelli basseinis on sama külm kui Läänemeres. Isa jõuab tagasi, Ohh ja Uhh saavad oma uue toa kätte ja lähevad neljakesi randa edasi magama.

“Et meil siin terviseklubi ja massaaž…” Ära näe vaeva, meil viimane päev. “Aafrika pidu….” Meil viimane päev. “Klaaspõhjaga laev…” Viimane. Huvitaval kombel mõjub viimase päeva jutt sekundiga. Mitte keegi meid ei tülita enam.

Rannasõllemüüjamees loeb soove silmist: suundub kõigepealt külmkapi juurde, võtab jääkülma õlle, avab pudelid ja toob letile. Sõnu polegi vaja.

Õhtusöögilauas vestab isa veel oma uskumatutest seiklustest Hurghadas, näiteks kuidas ta mäe otsa ronis ning küsis, kas võib sõjaväealale sisse astuda. Ei lubatud. Kuidas ta eesti pensionäride kommivõitlust jälgis (isa sai muideks oktoobris 70). Kuidas ta paksude vene baabadega võidu sööklas kooki sõi – kui baaba suutis maksimaalselt 7 tükki ära vitsutada, siis isa oli sunnitud tulema toime vähemalt kaheksaga; eesti mehe isu pole just närb. Kui mõni Hurghada kaupmees eestlasi tervitades rõõmsalt hõikab: “Tere, p...e!”, siis selle versiooni põhjustajaks on üks tülitamise peale vihastanud tütarlaps, kes selle kaupmehe ehteestlaslikult pikalt saatis. Olukorda pingestas sealsamas kõrval naerda möirgav isa. Isaga on õhtul võimatu viimast ringkäiku küla peal teha, sest kõik tervitavad teda juba kõiki kättpidi ja kutsuvad igale poole teed jooma, tema imekaunite tütarde eest pakutavad kaamelikarjad purustavad kõiki kohalikke rekordeid.

20. november
Hommikul pakivad Ahh ja Ehh kõik asjad kokku, söövad veel viimast korda saia, annavad asjad vastuvõtus pakihoidu ning suunduvad randa viimast võtma. Paiku kell 2 saabuvad tagasi, pesuvahetus, kohvri lõplik kokkupakkimine ning bussi ootamine. Ehh elab riski piiril ja ostab Spraidi. Maitseb… nagu… hobusehigi… või kaamelipiss… maitse asi.

14.45 buss. Mannetu esindaja räägib, aga Ahh vahetab muljeid kõrvalistmel olevate reisisellidega, kes kohalikelt kahepäevase Luksori reisi kauplesid.

Lennule registreerimine nagu puder ja kapsad. Arvutisüsteem ütleb üles ja isa saab mingi naisterahva nimega pardakaardi. Ahhi pardakaardile sikerdatakse 3 erinevat kohanumbrit.

Turvatsooni poodides hinnad liialdamata viis korda kõrgemad kui suvalises Hurghada poes. Meeletu hulk suveniiripoode, kusjuures ka kaubeldavate hindadega, kui haledat nägu teha ja öelda, et rohkem lihtsalt ei ole.

Viis minutit enne Tallinna lendu väljub Praha lend. Pardaleminek on tollel küll tunduvalt varem. Viimaseid ullikesi ei hüüta enam valjuhääldite kaudu, vaid kuidas parasjagu torust tuleb: Praha-Praha-PRAHA!

Samad pardakaardisikerdajamehed sikerdavad pardale minekul veelkord kõikide pardakaardid ära. Asume bussi ning sõidame tervelt 15 m lennukini.

Lennukis enneolematult piinavalt kuiv õhk. Mhhh, miks ometi ei ostnud vett rohkem kaasa!

Ohh ei vaheta riideid, Eestimaa pime ja külm talveöö tervitavad tema paljaid varbaid.

21. november
Esimene peatus isa äraviskamiseks Türil. Kell pool kaks öösel joovad Ahh ja Ehh kaks tassi üle Põhjamaade põrgulikult head kohvi. Teel Tartusse uni enam ei tule.

Järelmõtted
Kuna ometi valgeks läheb? Et juba õhtu ja hakkabki kohe pimedamaks minema?
Miks keegi ei paku mulle midagi? Miks keegi must välja ei tee? Mind ei ole kellelegi vaja!